Taagepera loss – suursugune juugendehitis!

Kunagise Taagepera mõisa künkal kõrguv härrastemaja paneb nii mõnegi külalise kohale jõudes ahhetama – see on ikka tõeline loss! Juugendlik loss. Eesti mõisate seas on ta oma ainulaadsete asümmeetriliste vormide ja uhke kõrge torniga ainulaadne – sest tõeliselt juugendlikke mõisahooneid on Eestis vähe. Suursugune lossihoone, mis arhitektuuriloolaste hinnangul on üks Baltimaade juugendarhitektuuri vaieldamatuid tippe, valmis Riias tegutsenud saksa arhitekti Otto Wildau projekti järgi 1912. aastal. 

Hoone arhitektuuris on „juugendile iseloomulikku ekstravagantsust, arhailist rustikaalsust ning romantilist ekspressiivsust,“ on öelnud arhitektuuriloolane Juhan Maiste. 

Võrreldes paljude teiste mõisatega, on saatus olnud Taageperale armuline: lossihoone pole jäänud tühjana seisma. Üsna pea pärast mõisate riigistamist, 1922. aastal rajati peahoonesse tiisikushaigete sanatoorium. Seal ja 1930ndatel Alar Kotli projekti järgi lossi kõrvale ehitatud funkstiilis sanatooriumihoones tegutses tervishoiuasutus kuni 2001. aastani.

Säilinud ja osaliselt taastatud on ka terve lossi juurde kuuluv hoonekogum koos jõest paisutatud tiigi ja vesiveskiga. Siin on näha ka lossi majanduslikku haaret – selle ümber käib elu siiani.

Ajaloost

Taageperra või – nagu selle paiga nimi on kunagi kõlanud – Vaokülla (1509: Wafencul) rajati mõis juba Liivi sõja eel, tõenäoliselt 1550. aasta paiku. Üsna algusest peale oli too Helme kihelkonna piiresse jäänud valdus seotud Rehbinderite aadlisuguvõsaga ja nende käes on see seisnud veel Poola ja Rootsi ajalgi. Nii on olnud näiteks 1630. aastatel selle parajasti viie adramaa suuruseks hinnatud rüütlimõisa omanikuks rittmeister Heinrich Rehbinder, seejärel tema poeg Bernhard Rehbinder, siis aga viimase poeg kindralmajor Johann von Rehbinder, kes ühtaegu oli ka Virumaal asunud Udriku mõisa omanik. Rehbinderite käes püsis Vaoküla mõis ehk nagu ta kõigis vanemates saksakeelsetes dokumentides kirjas – Hoff Wagenküll – 1674. aastani. Siis on aga Johann von Rehbinderi vennapoeg Wilhelm Christoph von Rehbinder selle 9900 taalri eest Tartumaalt Jõe mõisast pärit maanõunikule Otto von Stackelbergile maha müünud. 

Just Stackelbergide järgi on Taagepera oma praeguse eestikeelse nime saanudki – Takelbergi ehk Takelberge, nagu see on kirjas näiteks August Wilhelm Hupeli “Topograafiliste teadete” 1782. aastal ilmunud kolmandas köites, või Tagaper, nagu võib leida krahv Ludwig August Mellini 1797. aasta “Liivimaa atlasest”.

Stackelbergide ajal, iseäranis 18. sajandi lõpukümnetel elas see mõis üle oma esimese tõelise tõusuaja ning ka sealne rahvaarv, mis vahepeal, pärast Põhjasõja-aegseid katsumusi oli kahanenud 340 peale, kasvas taas üle 800. Näiteks 1782. aastal on Taagepera mõisas ainuüksi teenijarahvana arvel 61 inimest: kammerteenrid, toatüdrukud, köögitöölised, tallimehed, kutsarid, jäägrid, aednikud, pesunaised jne. 

Stackelbergide käes püsis Taagepera 1796. aasta sügiseni, mil major Otto Fabian von Stackelberg selle 105 000 hõberubla eest  major Friedrich Joachim von Oettingenile üheksakümneks aastaks edasi pantis. Viimane lasi mõisa aga pankrotti ja 1819. aasta novembris ostis selle endale Riidaja mõisnik Bernhard Heinrich von Stryk.

Sealtpeale Taagepera Strykide kätte jäigi. Tegu oli Vestfaalist pärit perekonnaga, kes 13. aastasajal oli seal tuntud Vogt von Elspe nime all, kuid kes 15. sajandil Liivimaale ümber asudes võttis nimeks Stryk. Läbi aegade on nad vallanud siin hulka mõisaid ja Bernhard Heinrich von Stryk oli selles osas veel eriti hea käega: lõpuks kuulusid talle lisaks Riidajale ja Taageperale ka Suure-Kõpu, Tihemetsa ning Kärsu mõis. Nii tõusis ta üheks Liivimaa kõige rikkamaks mõisaomanikuks, olles isandaks korraga umbkaudu 3800 talupojale.

Siiski ei tulnud Bernhard Heinrich von Stryk ise Taageperra elama, vaid pani siia mõisnikuks ühe oma poegadest, Magnus von Stryki. Hiljem, aastail 1863–1912, seisis see valdus aga Magnus von Stryki ainsa poja Bernhardi nimel. Sellest ajast pärit andmed räägivad Taageperast kui üsnagi keskpärasel tasemel mõisamajandist. Näiteks härrastemajaks oli vaid ühekorruseline puithoone, kõrvalhooneid oli küll paarkümne ringis, kuid suuremalt jaolt olid needki kõik puidust. Maad oli mõisal sellal 6848 tiinu, olemas olid ka telliselööv ja saeveski, samuti kaks jahuveskit ja meierei ning iga aasta 6. septembril peeti Ala kõrtsi juures suurt laata. 

Enam-vähem sellises seisus püsis mõis 1904. aasta tulekahjuni, milles härrastemaja hävis täielikult, ning kuigi ametlikult oli mõis sellal veel Bernhard von Stryki nimel, langes mahapõlenud härrastemaja asemele uue püstitamine tema poja, 1860. aastal sündinud ja alates juba 1886. aastast Taageperat rentnikuna enda käes pidanud Hugo von Stryki õlgadele. Tema lasi asemele ehitada uue juugendstiilis mansardkorrusega härrastemaja. Paraku põles ka uus härrastemaja vaid paar aasta pärast valmimist maani maha. 

Pole teada, kas Hugo von Stryki või hoopiski tema kunstilembese abikaasa Anna von Stryki idee oli valida arhitektiks küll igatpidi andekas, kuid tollal ikkagi veel kogemusteta Otto Wildau (1873–1942). Igatahes just tollele mehele võlgnemegi, et uus mõisasüda sai Taageperra kerkida erakordselt stiiliühtse ja mõjuvana. Pärit Berliinist, oli ta asunud Liivimaale elama alles 1903. aastal, asutades tolsamal aastal Riias ka isikliku arhitektuuribüroo. Seega oli Taagepera loss, mida ta 1907. aastal ehitama asus ja millega ta 1912. aastal valmis sai, talle siinmail omamoodi proovitööks. Et see tal nõnda õnnestunult sujus, sai ta hiljem siinmail muudki projekteerida. Nii näiteks valmis 1910. aastal tema jooniste järgi Taagepera külje all Holdre mõisahoone, aastail 1910–1912 ehitati tema jooniste järgi valmis Peetri härrastemaja Viljandi külje all, aastail 1909–1912 oli ta seotud Virtsu lähedal asunud Illuste mõisa väljaarendamisega. Läti alal on tema kavandatud Veckārķu ning Bukase mõisahoone jne. 

Arhitektuurist

Õigupoolest tähendabki Taagepera loss siinse juugendliku mõisaarhitektuuri tippu. Eelkõige mängivad massid: üks vorm kasvab välja teisest, see leiab jätku kolmandas, lisaks veel ka 40 meetri kõrgune torn hoone läänepoolsel tiival. Kõige efektsemalt on kavandatud hoone põhjapoolne fassaad, millel ka mõningaid väga ilmekaid aktsente, nagu näiteks ovaalne rõdu sissekäigu kohal ja pääsupesaga sarnanev ripptornike hoone idapoolse tiiva nurgal. Sokkel on sel hoonel laotud väga kogukatest maakiviplokkidest, mis nurkades tõusevad poole akna kõrguseni. Varem mängis välisilmes olulist osa ka katust katnud Belgia kiltkivi. Hoone ehitusmaterjalid on tõstetud siin omaette väärtusteks, näiteks toetavad sissekäiguesist rõdu lausa rohkem kui kolme meetri kõrgused kükloopsed graniittulbad. 

Samasugune romantilis-arhailine kujundusjoon jätkub interjöörides. Kõige terviklikumalt esitab seda võlvitud kaminasaal – siseplaneeringu peasõlm. Ruumide katmine üsna lameda võlviga oli Wildau ruumikujunduslikke lemmikvõtteid, mida võib näha näiteks ka Veckārķi mõisahoones. See oli üks võimalus anda moodsale arhitektuurile selliseid jooni, et see mõjuks ajaloolisena. Kahtlemata on just Taagepera käsiteldava perioodi mõisate hulgas neid, mille puhul kõige selgemini ilmneb üldvormi ja detailide koosmõju, süntees; ühtaegu räägib seal nii rustikaalsus kui ka aristokraatsus.

Viidates eeskujudele, mis Taagepera puhul arvesse tulevad, peab märkima, et lähedast arhailis-romantilist, osalt romaanipäraste, osalt rustikaalsete vormidega opereerivat monumentalistlikku käsitlust oli sajandivahetusel leida nii Ameerika kui ka Briti arhitektuuris, samuti oli sel kõlapinda Saksamaal ja Rootsis. Kõige olulisemad paistavad siiski need mõjutused, mis tulnud Soomest: otseseid paralleele pakuvad näiteks Lars Soncki projekteeritud Eira haigla (1904), Herman Geselliuse, Armas Lindgreni ning Eliel Saarineni kavandatud villad Hvitträskis, Hvittorpis ja Suur-Merijoel (1902–1903), Usko Nyströmi loodud Valtiohotelli (1902–1903) Imatras jt.

Allikad: kultuuriloolased Ants Hein ja Juhan Maiste